1700-1721– Põhjasõda, mis oli Eesti ja Tartu jaoks murrangulise tähtsusega. 

1763 – asuti Venemaa keisrinna Katariina II käsul Tartut uuesti kindlustama. Otsustati valmis ehitada ka kelder püssirohu hoidmiseks asukohaga endises linnusekraavis, mille pakse ja tugevaid seinu sobivalt keldri seinteks ära kasutada sai.

1768 – alustab kindralfeldmarssal de Villebois insenerikomando ehitustöid. Tellised toodi vana Maarja kiriku (u. praeguse ülikooli peahoone kohal) ja Toomemäel asunud piiskoplinnuse toonastest varemetest.

1778 – valmib Püssirohukelder. Seest ligi 11m kõrgune ehitis on Tartu insenerikomando poolt rajatutest ainus, mis on tänaseni säilinud.

1800 – Keiser Paul I kinkis Toomemäe koos kõigi ehitistega Tartu Ülikoolile.

1809 – viimased tosin tonni püssirohtu viiakse lõpuks, pärast pikka kirjavahetust Tartu rae, kindralkuberneri ja sõjaministri Riia voliniku vahel, ära Narva.

1817 – on teada, et keldris hoiti ülikooli tõldu, tulekustutusvahendeid ja ehitusmaterjale.

1827 – sõlmiti rendileping kaupmees J-R. Schrammiga, kelle ettevõte seda õllekeldrina 69 aastat kasutas.

1896 – Ülikool rakendab ruumi teadustööks – siia paigutatakse professor Lewitzky eestvõttel horisontaalpendel, et teha maavärisemise ja magneetiliste nähtuste vaatlusi.

1915 – Keldrit kasutati üliõpilasköögi panipaigana, ka pärast II maailmasõda oli siin pikka aega juurviljaladu.

1960 – aastakümne algul viidi siin läbi arheoloogilisi kaevamisi ja valmistati ette püssirohukeldri rekonstrueerimise projekt, et ehitist avalikku kasutusse võtta.

1982 – avati siin populaarne kohvik-restoran, mis töötas kuni 1999. aastani.

2000 – Novembris avati peale pikki restaureerimistöid taas Püssirohukelder (legendaarne Tartu restoran), seekord õllerestoranina.

2022 – loed sina seda teksti vanima kesklinna õllerestorani kohta – tule kohale ja tunneta ajalugu.